Paksendavad ja reoloogiat{0}}modifitseerivad ained reguleerivad peamiselt kattesüsteemi viskoossust ja reoloogilisi omadusi, muutes selle sisemist vooludünaamikat ja molekulidevahelisi jõude. Veepõhises emulsioonisüsteemides interakteeruvad need ained vee, emulsiooniosakeste ja muude lisanditega, moodustades kolmemõõtmelise võrgustiku struktuuri, mis on piisavalt tugev, et piirata vee ja polümeeriosakeste vaba liikumist. See protsess mitte ainult ei suurenda emulsiooni viskoossust, vaid suurendab ka katte stabiilsust ladustamise, pealekandmise ja kile moodustamise ajal. Erinevat tüüpi paksendajad töötavad erinevate mehhanismide kaudu; levinumad näited hõlmavad tselluloosi-, polüuretaani-põhiseid ja leelis-paisuvaid akrüülpaksendeid.
Molekulaarsest vaatenurgast suurendavad tselluloos{0}}põhised paksendajad peamiselt süsteemi viskoossust pika-ahelaga polümeeride vees ulatusliku paisumise ja molekulaarahelate takerdumise kaudu. Vee neelamisel polümeeri ahelad laienevad ja moodustavad vesifaasis ruumilise võrgu, piirates seeläbi voolu. Leeliselised{4}}punduvad paksendajad toimivad tavaliselt süsteemi pH reguleerimise teel, et kutsuda esile polümeeriahelate pikenemine ja paisumine, mis suurendab vesifaasi viskoossust. Seevastu assotsiatiivsed polüuretaanpaksendajad toetuvad dünaamilise võrgustruktuuri moodustamiseks peamiselt hüdrofoobsete rühmade vahelisele seosele-, samuti interaktsioonidele emulsiooniosakeste või muude hüdrofoobsete komponentidega{7}}. See struktuur võib laguneda ja muutuda vastuseks nihkejõu muutustele, avaldades seeläbi olulist mõju reoloogiale.
Nende ainete peamine tehniline omadus on nende võime reguleerida katte viskoossust madala{0}}, keskmise- ja suure{2}}nihkejõu tingimustes. Ladustamise ajal kogeb süsteem minimaalset nihket; seega on pigmentide ja täiteainete settimise ning emulsiooni eraldumise vältimiseks oluline säilitada teatud tase madala-nihkeviskoossusega. Pealekandmise ajal-olgu see pintsliga, rullides või pihustades-, mõjub süsteem suurele nihkejõule, mis põhjustab viskoossuse languse ning võimaldab kattel kergemini voolata ja laiali valguda. Kui pealekandmine lõpeb ja nihkejõud vähenevad, taastub viskoossus järk-järgult, aidates minimeerida lõtvumist ja tagada ühtlase kile paksuse. Järelikult ei suurenda ideaalne paksendav ja reoloogiat{10}}modifitseeriv aine mitte ainult viskoossust, vaid annab kattele erinevatel nihketingimustel sobivad voolavusomadused.